Alates 2011. aastast on Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Inimõiguste Kohus andnud välja käsiraamatuid Euroopa õiguse eri valdkondades. Siin käsiraamatus on ülevaade varjupaiga, piiride ja sisserändega seotud Euroopa õigusnormidest ning selgitatakse nii Euroopa Nõukogu kui ka ELi kohaldatavaid meetmeid.
Käsiraamat on ette nähtud juristidele, kohtunikele, prokuröridele, piirivalveametnikele, sisserändeametnikele ja teistele, kes töötavad riiklikes ametiasutustes, ning riiklikele inimõigusasutustele, vabaühendustele ja muudele organitele, kes võivad kokku puutuda õigusküsimustega valdkondades, mida käsiraamat hõlmab.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta muutus õiguslikult siduvaks pärast Lissaboni lepingu jõustumist detsembris 2009. Sellel on sama õigusjõud kui ELi aluslepingutel. Samuti sätestatakse Lissaboni lepingus, et EL liitub Euroopa inimõiguste konventsiooniga, mis on kõigile ELi ja Euroopa Nõukogu liikmesriikidele õiguslikult siduv.
Pärast käsiraamatu teise väljaande avaldamist 2014. aastal on Euroopa varjupaiga-, piiri- ja sisserändeõiguses toimunud olulisi arenguid. Näiteks on ajakohastatud või loodud mitme vastuvõetud ELi õigusaktiga rände haldamiseks uusi ELi suuremahulisi infotehnoloogiasüsteeme. Samuti on tehtud väiksemaid seadusandlikke muudatusi – näiteks Schengeni õigustikus piiride, ebaseadusliku rände ja viisade kohta.
Lisaks on Euroopa Kohus oma üha laienevas kohtupraktikas selgitanud mitut ELi rände- ja varjupaigaõiguse rakendamisest tulenevat õigusküsimust. Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud mitu olulist otsust, eelkõige seoses varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustega. Nende muudatuste tõttu tuli käsiraamatut selle õiguslike suuniste õigsuse tagamiseks ajakohastada.