Article 21 - Non-discrimination
Article 51 - Field of application
Key facts of the case:
XX (hereinafter the applicant) worked in Tartu Prison as a guard since 2002. In 2013, the government adopted Regulation No. 12 on health requirements of prison service officers, which among other things established hearing requirements for prison service officers. Annex 1 of Regulation No. 12 established a list of health disorders that prevent prison service officers from fulfilling their duties, hearing impairment is stated as an absolute contraindication which excludes a person from being employed in prison service.
In 2017, it was established that the hearing in the applicant's right ear was below the required level determined by Regulation No. 12. For that reason, the Director of Tartu Prison released the applicant from service. The applicant filed a complaint with the Tartu Administrative Court, in which she requested that the order of the Director of Tartu Prison be recognised as unlawful and applied for compensation. According to the applicant, Regulation No. 12 contradicts the Constitution (Põhiseadus) and the Equal Treatment Act (Võrdse kohtlemise seadus), due to discrimination on the ground of disability. Tartu Administrative Court dismissed the appeal, but Tartu Circuit Court annulled the decision of the administrative court and granted the appeal, while also recognising the Appendix 1 of Regulation No. 12 as unconstitutional and requesting the initiation of constitutional review by the Supreme Court.
Key legal question raised by the Court:
The Supreme Court focused on two legal questions. First, whether it is permissible to perform constitutional review while the disputed provisions of Regulation No. 12 are to be disapplied due to conflict with EU law, or does the conflict with EU law preclude constitutional review. Secondly, after finding that constitutional review is permissible, the Court focused on whether the disputed provisions are unconstitutional, especially considering the principle of proportionality.
Outcome of the case:
The Supreme Court found that the conflict of Regulation No. 12 with EU law does not preclude constitutional review, because checking the constitutionality of the contested provisions does not harm the primacy, unity and effectiveness of EU law or otherwise harm the level of protection guaranteed to individuals by the Charter of Fundamental Rights of the EU or other EU legislation.
The Supreme Court also ruled that the disputed provisions of Regulation No. 12 are disproportionate and unconstitutional on the grounds that they completely excluded the prison's decision-making room to implement reasonable measures to continue the applicant's service. The court recognised as unconstitutional and invalid § 4 and § 5 of Regulation No. 12 and Part 1 of Annex 1, according to which hearing impairment below the required limit is an absolute contraindication to serving as a prison service officer and does not allow room for decision on the issue of whether the official is capable of fulfilling their service duties despite the hearing impairment, including after taking reasonable measures.
14. The Chamber was of the opinion that the decision of the Circuit Court does not show whether the court checked the conformity of the contested provision with the law of the European Union (EU). In order to ensure the full effect of EU law, it is necessary to disapply national provisions that conflict with it, and there is no need to wait for provisions to be eliminated through constitutional review procedure. In addition to the Constitution, public authority's obligation to treat persons with disabilities equally with other persons in a similar situation and not to discriminate against them also derives from Article 21 p. 1 of the Charter of Fundamental Rights of the EU and Council Directive 2000/78/EC of 27 November 2000 establishing a general framework for equal treatment in employment and occupation (Directive 2000/78/EC) Article 1, Article 2(2)(a) and Article 3(1) in conjunction. At the same time, according to Article 4(1) of the Directive, Member States may provide that a difference of treatment which is based on a characteristic related to any of the grounds referred to in Article 1 shall not constitute discrimination where, by reason of the nature of the particular occupational activities concerned or of the context in which they are carried out, such a characteristic constitutes a genuine and determining occupational requirement, provided that the objective is legitimate and the requirement is proportionate. Also according to Article 2(5) of the Directive, the Directive is without prejudice to measures laid down by national law which, in a democratic society, are necessary for public security, for the maintenance of public order and the prevention of criminal offences, for the protection of health and for the protection of the rights and freedoms of others. Therefore, it is important to find out whether the domestic legal provision in question in the main case met the proportionality requirement by imposing such a restriction, i.e. whether this restriction is suitable to achieve the requested goal, and whether it does not go beyond what is necessary to achieve this goal (e.g. CJEU decision in case C-416/13: Vital Perez, paragraphs 43-45). According to the Chamber, no single conclusions could be drawn for this case from the text of the Directive or from the practice of the CJEU so far regarding the implementation of the Directive.
...
24. By the order of 29 September 2021, the Supreme Court's Constitutional Review Chamber referred the case to the Supreme Court en banc based on the first sentence of § 3, subsection 3 of the Constitutional Review Court Procedure Act. Disputes of a fundamental nature arose in the Chamber, whether the request for constitutional review should be rejected, because the contested provisions are not relevant to the resolution of the administrative case, or whether the constitutionality of these provisions should be checked regardless. The Chamber referred to its previous positions in case No. 3-4-1-5-08 of 26 June 2008, p. 32, and in decision No. 5-19-29/18 of 24 October 2019, p. 46. According to these positions, the Circuit Court should have disapplied the disputed provision in case of conflict with EU law, due to the principle of the primacy of EU law, and not initiated legal proceedings for constitutional review. On the other hand, the Chamber pointed out the findings of the decision No. 5-20-10/13 of 20 April 2021, p. 40, of the Supreme Court's Constitutional Review Chamber that the fact that the provisions of Estonian domestic law belong in the scope of application of EU law does not mean that checking their constitutionality in Estonian courts is excluded, if it does not undermine the level of protection provided for in the Charter of Fundamental Rights of the EU, as interpreted by the CJEU, or the primacy, unity and effectiveness of EU law.
26. In an additional opinion, the Chancellor of Justice considers, however, that EU law does not prohibit a Member State from protecting domestic fundamental rights to the extent that their implementation does not endanger the primacy, unity, or effectiveness of EU law. This is also the case in this case. The relevant provisions of the Charter of Fundamental Rights of the EU and Directive 2000/78/EC are abstract and do not prescribe a detailed solution for the Member States to ensure the rights of people with disabilities. Therefore, both the administrative body and the court have room for evaluation in decision-making. Constitutional review would not create a situation where the Supreme Court would have to assess the compatibility of EU law with the Constitution. Pursuant to EU law, the disapplied provision should preferably be eliminated from the legal system, which can also be done by means of the constitutional review procedure. In this matter, the constitutional review procedure ensures the rights of the person in the fastest, most efficient and economical way. According to the Constitution, the constitutional review procedure is required in this case. The purpose of the review procedure of a specific provision is to ensure a constitutional situation in a broader context than a specific case. If a provision contrary to the Constitution is not applied, but remains in the Estonian legal system, it is only acceptable if it is required by EU law. There is no such requirement in the current case. If the disputed provision remains in force, then legal clarity is not guaranteed, and the invalidation of the provision depends only on the discretion of the executive power. The procedure of constitutional review is also not hindered by the requirement of relevance. A disapplied provision is relevant if it should have been applied in the case if it was constitutional, but it is irrelevant whether it actually was applied or whether it was disapplied due to a conflict with EU law.
40. In the European legal space, there have been significant developments in the interpretation and application of the European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms as well as EU law, including the Charter of Fundamental Rights of the EU. With this in mind, the Supreme Court en banc considers it necessary to further develop the Supreme Court's previous positions on the issue concerning the constitutional review of the provisions of Estonian law related to EU law.
42. Article 4 p. 3 of the Treaty on European Union emphasises that, pursuant to the principle of sincere cooperation, the Union and the Member States shall, in full mutual respect, assist each other in carrying out tasks which flow from the Treaties. At the same time, according to paragraph 2 of the same article, the EU must, among other things, respect the national identity, which is inherent in the basic political and constitutional structures of the Member State, and the essential functions of the Member State (see also paragraph 3 of the preamble of the Charter of Fundamental Rights of the EU).
43. Constitutional review is the duty of Estonian courts arising from § 15 subsection 2 and § 152 of the Constitution. Pursuant to § 2 of the Constitution of the Republic of Estonia Amendment Act, this obligation can recede due to the obligations arising from EU law only to the extent that it is necessary to ensure the implementation of EU law and to avoid a collision (cf. opinion 3-4-1-3-06, p. 16). Therefore, the Supreme Court en banc maintains the position expressed in its decision of 15 December 2015 in case No. 3-2-1-71-14, that merely the connection of the Estonian legislation with EU law does not prevent the constitutional review of the legislation in the meaning of § 152 of the Constitution, if the constitutional review procedure and its result does not jeopardise the primacy, unity or effectiveness of EU law. This is also in line with the practice of the CJEU in situations where the activities of a Member State are not fully regulated by EU law. If a national court is asked to check the compatibility with fundamental rights of a national provision or measure implementing EU law within the meaning of Article 51 p. 1 of the Charter of Fundamental Rights of the EU, national authorities and courts have the right to apply national standards of fundamental rights protection provided that this does not undermine the level of protection provided for in the Charter, so as interpreted by the CJEU, nor the primacy, unity and effectiveness of EU law (see e.g. CJEU judgment in case C-399/11: Melloni, p. 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p. 29; C-516/17: Spiegel Online, p. 21).
46. The Supreme Court en banc maintains the previous position that in order not to apply a domestic provision that is in conflict with EU law, it is not necessary to initiate a constitutional review procedure (Decision of the Supreme Court en banc of 19 April 2005 in case No. 3-4-1-1-05, p. 49). The CJEU has repeatedly emphasised that national courts cannot be obligated to request the prior setting aside of a provision infringing EU law by legislative or other constitutional means (eg C-378/17: An Garda Síochána, p. 35 and 50; C-564/19: IS, p. 80). Therefore, if the Estonian legal act is constitutional in the opinion of the court deciding the case, but contradicts a provision of the EU with direct legal effect, the provision of Estonian law must be disapplied without initiating constitutional review (see, e.g., decision No. 3-16-2653/64 of the Administrative Chamber of the Supreme Court of 17 December 2020, resolution point 4). Also, the possible conflict of the provision with the Constitution does not exclude or limit the right of the courts to assess the compatibility of national law with EU law and to disapply any legislative act due to its conflict with EU law with direct legal effect. Regardless of the possible compatibility or contradiction of the relevant provision with the Constitution, the Estonian court has the right (the Supreme Court, as the last court in some cases, has the obligation) to request a preliminary ruling from the CJEU for the interpretation of the relevant EU law, including in order to clarify the compatibility of Estonian law with EU law on the basis of the preliminary ruling (see e.g. C-322/16: Global Starnet, p. 21-23; C-564/19: IS, p. 70). Also, nothing prevents an Estonian court from submitting a request for a preliminary ruling to check the validity of EU secondary law, including for the CJEU to assess whether the secondary law is in accordance with the primary law, including the Charter of Fundamental Rights of the EU. Due to the principle of sincere cooperation, asking for a preliminary ruling on the interpretation of EU law and the validity of secondary law may be especially necessary in a situation where the court has doubts about the conformity of EU law with the basic principles of the Constitution (see points 41 and 42 above).
50. Applying the previously discussed principles in this case, the Supreme Court en banc is of the opinion that the possible conflict of Regulation No. 12 with EU law does not preclude constitutional review request submitted by the Circuit Court. The Supreme Court en banc does not see how checking the constitutionality of the contested provision could harm the primacy, unity and effectiveness of EU law or otherwise harm the level of protection guaranteed to individuals by the Charter of Fundamental Rights of the EU or other EU legislation. The contested provision is not established based on an obligation deriving from EU law. The CJEU, responding to the Supreme Court's request for a preliminary ruling, has found that the contested provision appears to have established a requirement that goes beyond what is necessary to achieve the objectives pursued by it, and which may therefore conflict with the requirements arising from Directive 2000/78/EC (CJEU C-795 /19: Tartu Prison, p. 52). Thus, not applying the contested provision and initiating a constitutional review procedure also serves the purpose of ensuring the primacy and effectiveness of EU law.
14. Kolleegium oli seisukohal, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas kohus kontrollis vaidlustatud normi kooskõla Euroopa Liidu (EL) õigusega. Tagamaks EL õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu. Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL põhiõiguste harta artikli 21 punktist 1 ja Euroopa Liidu Nõukogu 27.novembri 2000.a direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (direktiiv 2000/78/EÜ), artiklist 1, artikli 2 lõike 2 punktist a ja artikli 3 lõikest 1 nende koostoimes. Samas võivad liikmesriigid direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, kuid sellise erandi tegemine on lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi artikli 2 lõike 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Seetõttu on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt Euroopa Kohtu otsus C-416/13: Vital Perez, punktid 43–45). Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi sisustamisel ei saanud kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks.
24. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 29. septembri 2021. a määrusega asja PSJKS §3 lõike 3 esimesele lausele tuginedes lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumis tekkisid põhimõttelist laadi vaidlused, kas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei ole haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad, või tuleb sellele vaatamata kontrollida nende normide põhiseaduspärasust. Kolleegium viitas oma varasematele seisukohtadele 26. juunil 2008 asjas nr 3-4-1-5-08 tehtud määruse punktis 32 ja 24. oktoobri 2019. a määruse nr 5-19-29/18 punktis 46. Nende kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud jätma vaidlusaluse normi vastuolu korral EL õigusega EL õiguse esimuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata. Teiselt poolt tõi kolleegium välja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. aprilli 2021. a otsuse nr 5-20-10/13 punktis 40 leitu, et Eesti riigisisese õiguse normide kuulumine EL õiguse kohaldamisalasse ei tähenda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtutes on välistatud, kui see ei kahjusta EL põhiõiguste hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust.
26. Täiendavas arvamuses leiab õiguskantsler siiski, et EL õigus ei keela liikmesriigil kaitsta riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende realiseerimine ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. Nii on see ka käesolevas asjas. Asjassepuutuvad EL põhiõiguste harta ja direktiivi 2000/78/EÜ sätted on abstraktsed ega kirjuta liikmesriigile ette üksikasjalikku lahendust puuetega inimeste õiguste tagamiseks. Seetõttu jääb nii haldusorganile kui ka kohtule otsustamisel hindamisruum. Põhiseaduslikkuse järelevalve ei tekitaks olukorda, kus Riigikohus peaks hindama EL õiguse kooskõla põhiseadusega. EL õigusest tulenevalt peaks kohaldamata jäetud sätte õiguskorrast eelistatavalt kõrvaldama, mis võib toimuda ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse abil. Käesolevas asjas tagab just põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus isiku õigused kõige kiiremal, tõhusamal ja ökonoomsemal viisil. Põhiseaduse kohaselt on põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus käesolevas kohtuasjas nõutav. Konkreetse normikontrolli menetluse eesmärk on põhiseaduspärase olukorra tagamine laiemalt konkreetsest kohtuasjast. See, kui põhiseadusega vastuolus olev säte jäetakse kohaldamata, kuid säilib Eesti õiguskorras, on aktsepteeritav üksnes juhul, kui seda nõuab EL õigus. Praegusel juhul sellist nõuet ei ole. Kui vaidlustatud säte jääb kehtima, siis ei ole tagatud õigusselgus ning sätte kehtetuks tunnistamine sõltub üksnes täitevvõimu suvast. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ei takista ka asjassepuutuvuse nõue. Kohaldamata jäetud säte on asjassepuutuv, kui seda tulnuks põhiseaduspärasuse korral kohtuasjas kohaldada, kuid pole oluline, kas seda tegelikult kohaldati või kas see tulnuks jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega.
40. Euroopa õigusruumis on nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka EL õiguse, sh EL põhiõiguste harta tõlgendamisel ja kohaldamisel toimunud olulisi arenguid. Seda silmas pidades peab üldkogu vajalikuks arendada edasi Riigikohtu seniseid seisukohti küsimuses, mis puudutab EL õigusega seotud Eesti õiguse sätete põhiseaduslikkuse järelevalvet.
42. Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3 rõhutab, et kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad EL ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel. Seejuures peab sama artikli lõike 2 järgi EL mh austama rahvuslikku identiteeti, mis on omane liikmesriigi poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, ning liikmesriigi põhifunktsioone (vt ka EL põhiõiguste harta preambuli lõige 3).
43. Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. mai 2006. a arvamus 3-4-1-3-06, punkt 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saatakistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29; C-516/17: Spiegel Online, punkt 21).
46. Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (Riigikohtu üldkogu 19. aprilli 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-1-05, punkt 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa ohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt C-378/17: An Garda Síochána, punktid 35 ja 50; C-564/19: IS, punkt 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2020. a otsus nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt C-322/16: Global Starnet, punktid 21– 23; C-564/19: IS, punkt 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele (vt eespool punktid 41 ja 42).
50. Rakendades eelkäsitletud põhimõtteid käesolevas kohtuasjas, on üldkogu seisukohal, et määruse nr 12 võimalik vastuolu EL õigusega ei välista ringkonnakohtu esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse läbivaatamist. Üldkogu ei näe, millisel viisil võiks vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kontrollimine kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust või kahjustaks muul viisil EL põhiõiguste harta või teiste EL õigusaktidega isikutele tagatud kaitse taset. Vaidlusalune säte ei ole selline, mille kehtestamise kohustus tuleneks EL õigusest. Euroopa Kohus on Riigikohtu eelotsusetaotlusele vastates leidnud, et vaidlusalune norm näib olevat kehtestanud nõude, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik sellega järgitavate eesmärkide saavutamiseks, ning mis võib seetõttu olla vastuolus direktiivist 2000/78/EÜ tulenevate nõuetega (Euroopa Kohtu otsus C-795/19: Tartu Vangla, punkt 52). Seega teenib vaidlusaluse sätte kohaldamata jätmine ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ka EL õiguse esimuse ja tõhususe tagamise eesmärki.
